Hea eestlasest lugeja!
Vene server ei saa kahjuks neid ta"hti, millel on ta"pid v6i laine peal, 6igesti kujutada. Nende asemel on tekstis kas semikoolon v6i x v6i veel mingi muu symbol. Olen pyydnud neid ykshaaval asendada arusaadavate symbolitega, aga neid on nii metsikult palju, et igal pool ma seda siiski teinud pole.
Palun vabandust, et lugemine pole siin eriti mugav.
Helju Rebane
MINU PEA
Kunagi ammu, koolip6lves, lugesin jutustust «Professor Dowelli pea». Ma poleks uneski osanud n;ha, et sarnane saatus ootab ees ka mind. Et hakkan kysima endalt ja teistelt: kus on mu k@ed? Jalad? Kus on mu keha?
Tulin teadvusele haiglapalatis. Kuid mitte voodis, vaid akna k6rval laual. Ja sugugi mitte kohe ei j6udnud mulle p@rale, et ainus, mis minust j@rele on j@@nud, on... minu pea.
Viimane, mida m@letasin, oli hetk enne kokkup6rget vastutuleva autoga. Esimene, keda n@gin, kui silmad avasin, oli minu ihuarst, kes istus mu k6rval toolil ja vaatas mulle kurvalt otsa. Temalt sain teada, et ellu j@in t@nu tema j6upingutustele. 6ieti – j@i ellu mu pea...
Kuidas ta kyll toonitas neid j6upingutusi, m6tlesin kibedalt, kui olin silmad sulgenud. Tegelikult ju t@nu minu rahale. Mis tal muud yle j@i! Sellist muinasjutulist palka poleks ta mujalt saanud.
Kui oleksin tahtnud elada, oleksin ennast oma helduse eest kiitnud, aga nyyd needsin. Vaat, milleks siis l@ks vaja minu raha – minu kannatuste pikendamiseks...
Kui olukorra 6udus sai mulle selgeks, hakkasin tohtrile etteheiteid tegema.
«Kes sul k;skis mind p;;sta? Milleks mulle n;;d elu?»
Ta hakkas mind lohutama, et asi polevat sugugi nii hull, k;ige t;htsam on ikkagi see, et ellu j;in. Selline jutt vihastas mind lausa meeletult.
Kui minu kannatuste kaudne s;;dlane oli ;ra l;inud, sulgesin silmad ja m;tlesin kibedalt: olen multimiljon;r. Aga milleks mulle n;;d raha?
K;ige hullem oli aga see, et ma polnud kasutanud oma miljoneid siis, kui mu ihuliikmed olid veel alles. Mul polnud selleks lihtsalt aega! Istusin hommikust ;htuni arvuti taga. Arveldused k;isid mul l;bi internetipanga, toidu tellisin koju. Olin lausa h;pnotiseeritud sellest, kui kergelt mulle raha k;tte tuli.
Ja mis n;;d? Maailm on nii kaunis, nii mitmekesine... Oleksin v;inud ta otsast otsani l;bi k;ia, peatudes eranditult viiet;rnihotellides, oleksin v;inud nautida ookeani hingust, Bali ja Sumatra tuuli, Sahara ergavat k;rbep;ikest... P;ramiidid j;idki mul n;gemata, kuigi oleks olnud k;kitegu palgata giid, taguda kinni nende eraviisiline k;lastus, ;ksi, ilma ogarate turistideta... Minul, kolmek;mne kaheksa aastasel mehel, polnud isegi j;reltulijat, kellele oma vara p;randuseks j;tta.
Mind jahmatas lihtne m;te: olles h;pnotiseeritud kiirusest, millega tavainsenerist sain multimiljon;riks, ma vaid imetlesin ;ha kasvavat pangaarvet. J;rgisin vankumatult p;him;tet: kui n;ed, et summat saab kahekordistada, kahekordista!
Ah, mis reisid, mis puhkus! ;ri n;uab, et sa pead iga hetk k;tt nii;elda pulsil hoidma! Minu fantastiliste sissetulekute puhul oleks n;dal eemalviibimist mulle maksma l;inud v;hemalt paark;mmend tuhat dollarit, mitte tuhat, mis on tuusiku hind.
Ja n;;d... kellele j;tta minu varandus? L;hisugulasi mul pole. Kaugelt sugulastele, kellel olin meeles vaid siis, kui neil l;ks raha vaja? Minu surm r;;mustaks neid. Ja mind ennast ka.
P;rast mitu kuud kestnud lootusetut anumist, et arstid l;liks ometi minu pea elualalhoius;steemi v;lja, tegin n;o, et annan alla. Sain aru, et mul tuleb niikaua kannatada, kuni p;;sen koju. Seal m;tlen midagi v;lja. Nad ei saa ju ometi kogu aeg mind kontrolli all hoida.
Esimest korda elus hakkasin m;tisklema selle ;le, mis asi see meie «mina» ;ieti on. Me r;;gime «minu k;ed», «minu jalad», «minu pea». Aga kogu mu «mina» ongi n;;d ainult pea. S;dant asendab v;ike pump... kunstlik s;da. Kuid mu enesetunnetus pole p;rmugi muutunud. Muidugi, rusutud meeleolu v;lja arvatud.
L;puks ometi kirjutati mind haiglast v;lja. Terve «eskordi» - meedikud, turvamehed, ja minu k;ige l;hedasemad t;;kaaslased - saatel, s;itsin koju. Minu pea seisis l;bipaistval, eritellimusel valmistatud kuubil, mille sees oli n;ha torude ja juhtmete r;gastikku. Otsekui minule p;stitatud m;lestussammas. Konstruktor seletas suure vaimustusega, et kuup on l;bipaistev seep;rast, et s;steemi riket saaks kohe m;rgata ja see jalamaid k;rvaldada. Mees lausa s;ras, olles uhke selle ;le, kui andekalt ta k;ik v;lja on m;elnud ja kui mugav ja imehea minu peal saab olema.
Tohman, m;tlesin teda kuulates. Kas sa t;esti ei taipa, et ma ainult rikkest unistangi? Varsti mul hakkas koitma, et liitlasi mul polegi. Eranditult k;ik olid kinnisidee lummuses, kuidas mu pead elus hoida.
Katsugu parem ise j;rele, mida ma tunnen, m;tlesin kibedalt. Eriti ;;sel, kui l;ikekoht kaelal hakkab nii metsikult valutama, et magamaj;;mine ei tule k;ne allagi...
Mind s;idutati kuubi otsas r;;msalt koju, aga mina m;tlesin vaid sellele, kuidas ennast selle neetud postamendi pealt maha veeretada. Tuleb r;;kida m;nele teenijale auk p;he, et mind aidataks. Abilisi tiirleb minu ;mber terve parv. L;ppude l;puks k;ik oleneb ju summast. ..
Kui olime kohale j;udnud, olin n;rveldamisest nii v;sinud, et suikusin kohe unne. ;rgates n;gin j;lle oma ihuarsti, kes valvas toolil minu kuupausamba k;rval.
«;kki soovite, et loen teile midagi ette?» k;sis ta reipalt, osutades raamatuvirnale laual.
Idioot... Ta loeb mulle ette. Tahab mulle lugeda sellest, mis on mulle n;;d k;ttesaamatu. Olgu. Ta pole loll. Ta on k;ige tavalisem inimene ja see on k;ige tavalisem ja nii inimlik teise inimese mittem;istmine. Tegelikult mitte keegi ei suuda pugeda teise inimese nahka. Minu nahka mitte keegi mitte mingil juhul ei tahakski pugeda...
Aga siiski... Ma tundsin, adusin vaistlikult, et minu ;nnetule seisukorrale vaatamata, mu miljonid h;pnotiseerivad teisi inimesi endiselt.
«T;nan ei», poetasin mokaotsast.
;kki ma soovin, et ta paneb mulle arvuti sisse, et saaksin vaadata, kuidas mu t;;asjadega lood on?
Lollpea. Mis see mulle enam korda l;heb?
Kuid ta oli juba j;udnud arvuti sisse l;lida ja l;kkas mu monumendi selle ette.
Niipea, kui ekraanil arve n;gin, oleks minu teadvuses nagu mingi kl;ps k;inud. Mul oleks ;kki nagu meelest l;inud, et olen n;;d kehatu olevus.
Niikaua, kui abiline minu juhatusel hiirt liigutas, ei tulnud ;nnetus mulle ;ldse meelde. Minu ;raolekul olid asjad l;inud lootusetult k;est ;ra. K;est jah... K;ed-jalad... Kasumi asemel hoopis kahjumid.
Kahjumid... ;ripartnerid ei teadnud ju minu asutatud firma k;iki saladusi. Ma oskasin juba ammu ette n;ha, et ohjad tuleb ainult enda k;es hoida. No ja mis n;;d? Usaldada neile need saladused ja alles siis minna vabasurma?
Aga kas sul pole kama kaks, mis edasi saab? k;sisin endalt.
Kui oleksin tahtnud oma ;nnetut eksistentsi pikendada, oleks seda varandust, mis mul juba oli, j;tkunud veel paariks eluks. Paljukest siis vajab ;ks pea? Aga siiski... V;ljaminekud olid n;;d suuremad, kui enne. Kuup oli k;ige kallim l;bu, mida olin endale eales lubanud. On summasid, mida tavaliste v;ljaminekutega mitte kuidagi ;ra kulutada ei saa. Ainult kinnisvara ostmisega, kuni pilvel;hkujateni v;lja...
Enne surma tuleks muidugi j;tta t;pne juhend, ;levaade firma asjadest, et ;nnelikud p;rijad midagi sassi ei ajaks ja lugu ei l;peks pankrotiga. Kui ma ise olin olnud nii tark, et ;ksnes ajasin raha labidaga kokku, mingu siis v;hemalt nemad p;ramiide vaatama...
Teisalt aga... Olen alati olnud p;him;tteliselt selle vastu, et anda kellelegi raha niisama muidu. Kui inimene ise ei suuda korralikult teenida, anna sa talle kuipalju tahes, ta oskab ikkagi k;ik l;bi l;;a. See on lihtsalt tema iseloom, kuigi ta ise sellest endale aru ei anna.
Nii olen alati m;elnud. Muidugi, kunagi ammu ma veel kippusin ligimesi aitama. Aga siis ma polnud veel nii rikas. N;;d tean: ;ra sa t;nu looda. Paistab, et k;ik inimesed on kummalise idee k;tkes: kui oled rikkur, siis oled kohe kindlasti nende ees s;;di. Suhtumine on tegelikult isegi hullem, kui p;tisse. Ainult et p;tile n;idatakse seda v;lja.
Pingsalt enesetapuv;imalusi kaaludes, sain ;kki aru, et minu abitusest hoolimata, on nemad mul peos(kuigi mul pole k;si). Kui kaardid avan, olen neil peos mina.
Imelik lugu. Elada ma ei tahtnud. Raha ma ei vajanud. Kuid v;ljavaade, et j;;n teistest s;ltuma, kohutas mind rohkem, kui surm.
Asi tuli p;hjalikult l;bi m;elda. ;tlesin arstile, et olen v;sinud, palusin arvuti v;lja l;litada ja sulgesin silmad.
Esimest korda p;rast auto;nnetust m;tlesin mitte enesetapule, vaid hoopis sellele, kuidas parandada k;ikumal;;nud finantsolukorda, andmata seejuures teistele kogu infot.
;ks asi jahmatas mind aga eriti. Ma poleks osanud arvata, et see, kuidas minu ;raolekul firma asju aeti, paneb mind nii hirmsasti n;rdima. Lorud olete, m;tlesin kibedalt. K;ed-jalad terved. Mina pean iga lihtsa liigutuse tegemiseks abi paluma...
Magasin rahutult. Hommikul aga tuli mulle j;rsku meelde, mida olin kuulnud arvutihiire t;iustamisest, hiire uuest analoogist. Olevat loodud v;i luuakse v;imalus liigutada kursorit ainult silmadega. T;psemalt - silmatera mikroliigutuste abil. Palusin, et uuritaks v;lja, kas taoline arvuti on juba olemas ja kui on, siis muretsetaks mulle see. Andsin alluvatele k;su k;tte ja ;kitselt m;tlesin: Aga kuule... sa ju kavatsed edasi elada.
Uus arvuti toodi mulle kahe n;dala p;rast.
Kui tahad surra, siis milleks sa ta ostsid? k;sisin endalt. J;relikult... j;;d ellu. Sa tahad elada.
Uus arvuti oli v;gev. Minu silmade mikroliigutused kutsusid esile kursori liikumise ekraanil. Vististi sisseehitatud fotoelemendi abil. T;pselt ei oska ;elda, see on tootja ;risaladus. Veel muretseti mulle arvuti lisaseade, mis v;imaldab viia teksti sisse h;;le abil.
«Okei», ;tlesin p;rast l;hin;upidamist alluvatega. «Hakake, mehed, minema.»
Usun, et m;nigi neist tabas ;ra mu h;;les varjatud iroonia. Vean kihla, et peaaegu k;ik unistasid minu ;ri ;lev;tmisest, aga n;;d ... P;hkige suu puhtaks.
Ajapikku sain tagasi tulla ka oma harjumusp;rase elu juurde.
Vanasti t;usin vara ;les, pesin, v;tsin kaasa tassikese kanget kohvi ja istusin arvuti taha, p;ledes kannatamatusest n;ha, millised aktsiad on t;usnud, millised langenud. J;lgisin pidevalt ka valuutade kursi k;ikumisi.
N;;d tegin punktipealt sedasama. Ainult n;;d p;hkis mul n;o niiske lapiga puhtaks ihuarstist toapoiss. V;i toapoisist ihuarst...
Hakkasin isegi kohvi jooma. See tuli k;ll l;bi k;risse paigutatud torukese kohe ludinal v;lja, aga maitse oli niisama hea, kui ennegi.
Algul mul lubati (minul ja ... lubati!) teha t;;d vaid kaks tundi p;evas, kuid peagi ;nnestus mul veenda alluvaid, et selleks, et firmat kahjumist p;;sta, pean t;;tama palju kauem. Ideaalne oleks kaksteist - neliteist tundi p;evas, nagu varem. Muidu olen sunnitud nende palka k;rpima.
Alluvad m;jutasid omakorda meedikuid ning peagi, vaatamata valutavale kaelale - seal l;ikekohal, mis toetus kuubile, - veetsin arvuti taga juba kuus tundi j;rjest. Kauem ei pidanud ise vastu.
Olin juba peaaegu maha matnud m;tte maksta kellelegi, et mu pea l;litataks igaveseks v;lja. Mul plahvatas ;kitselt - aga mis siis nii v;ga muutunud on? Ainult kael valutab. Eriti ;;siti, lausa v;ljakannatamatult. Aga muidu... T;pselt samuti, nagu enne avariid, k;in netis, ajan t;;asju, saadan meile, loen lehti, ;htuti varisen v;simusest kokku. Ega siis vaimne t;; ei v;sita v;hem kui f;;siline. Vaata, et veel rohkemgi.
Ainult kaks asja olid teisiti: esiteks, alluvad suhtusid minusse kui invaliidi. ;leolevalt. Muidugi, p;;dlikult seda varjates. Aga ma tundsin seda. Teiseks. Naised. Isegi l;hiajalised kohtingud (enamaks polnud mul ka varem aega) olid n;;d v;imatud.
Need kaks asja masendasid mind. Teine m;rksa v;hem, k;llap seet;ttu, et organism ( pea on ju organism?) enam ei tootnud hormoone, mis lausa sunnivad t;;d katkestama ja jahile minema. Aga seda alluvate ja partnerite varjatud ;leolekut tundsin ma iga n;upidamise ajal. Oma vana tava kohaselt viisin ma neid l;bi iga p;ev, m;nikord isegi kaks korda p;evas.
See h;iris mind v;ga. Olin neist k;igist rikkam. Olin nende ;lemus, nende boss, aga nemad pidasid mind ;barikuks!
Firma hakkas taas kosuma, ;ri ;itses, tundsin ennast m;rksa paremini, valu kaelas ei piinanud mind enam nii hullusti.
Kutsusin taas rahva kokku ja teatasin, et ees seisab koondamine. Siia j;;vad ainult need, kes tahavad ja suudavad asuda minuga samale tasemele.
«Mida te m;tlete sama taseme all?» k;sis ;ks mu aset;itjatest, minu parem k;si, n;utult.
«T;;tada samasuguse arvuti taga, nagu minulgi, ning samuti loobuda k;test - jalgadest.»
«Et... kas see t;hendab... mitte kasutada neid?»
Saabunud vaikuses oli kuulda vaid kella tiksumist minu kuubi kohal seinal.
«Mitte omada neid,» k;las vaikuses kuidagi kummaliselt minu k;he h;;l. «Kes pole n;us mulle j;rgnema, kirjutagu lahkumisavaldus. Kes on, hakkab kohe teenima suurusj;rgu v;rra rohkem kui enne. Edaspidi - kaks suurusj;rku. Operatsioonikulud v;tan enda kanda. N;dal m;tlemisaega. Ja n;;d hakake, mehed minema.»
Ja mehed kadusidki ukse taha. Hiirvaikselt.
J;in ootama, mis n;;d saab. Hullumajja nad mind toppida ei saa. Salastasin etten;gelikult veel kindlamini k;ik firma asjaajamise v;tmekohad. ;ra minna nad ei taha. T;;puudus on suur ja kus veel makstaks nii h;sti nende taseme asjatundjatele?
Paari p;eva p;rast ilmus mu kabinetti terve delegatsioon heitunud alluvaid. V;ljan;gemine parlament;;ridel (ilmselt tuli neid niimoodi tituleerida) oli ;pris ;nnetu. Nad ;ratasid kaastunnet. Kuhu k;ll oli kadunud nende ;leolev suhtumine minusse!
«Me ju... me saame v;ga h;sti aru,» hakkas keegi neist kokutama, «et teiega juhtus see ;nnetus ja... me tunneme teile siiralt kaasa.»
«Teie?» segasin l;busalt vahele. «Teie tunnete mulle kaasa?»
Parlament;;rid vahetasid n;utult pilke.
«Pigem on minul p;hjust teile kaasa tunda... Mitte kunagi varem pole ma saanud teha nii edukalt t;;d nagu praegu. Aga muus osas pole mu elu p;rmugi viletsamaks muutunud! Te ju veedate arvuti taga samuti k;mme - kaksteist tundi p;evas, kas pole? Aga sissetulekud on teil minuga v;rreldes naeruv;;rsed. Nojah... Ega te ometi m;tle neid v;het;htsaid ihuliikmeid, - siinkohal tegin jahmunud kuulajatele l;busasti silma, - millest ilma j;in? Oh, need korvab nett mulle kuhjaga. Seks...» osutasin silmadega seinal rippuva kiivri poole, mille paneb mulle p;he toapoiss, «virtuaalne seks j;;b ka teile k;ttesaadavaks. Uskuge mind, suurt vahet pole. Kusjuures uute, v;ga k;rgete sissetulekutega, v;ite k;lastada ka k;ige kallimaid saite. Tegelikult teie elu kvaliteet ei l;he p;rmugi halvemaks, aga te saate m;rksa rikkamaks. Saate omale uhked h;;rberid minu eramu vahetus naabruses. Raha saab teil olema nii palju, et v;ite edaspidi, siis, kui mina seda teen, lasta kasvatada endale kloon ja paigutada oma aju tema p;he! Hea k;ll. See on kauge tuleviku muusika. Garantiid ei anna. Ei oska ette arvata, millised saavad olema siis seadusandlikud kitsendused. Kuid k;ik muu paneme lepingusse ilusti kirja. Okei. Ma ei taha kauem teile pinda k;ia. Olete t;iskasvanud inimesed, otsustage ise. Annan veel n;dala m;tlemisaega lisaks. Ja mitte p;evagi rohkem.»
No ja mis te arvate? N;rgan;rvilised luuserid lasid loomulikult jalga. Aga kaksk;mmend julget n;ustus operatsiooniga.
...Meie kuulsasse Tarkade Kuupide linna tuuakse n;;d turiste. See on meil hea lisatuluallikas. Kaks p;eva n;dalas on uudishimulikel lubatud s;ita k;rge bussiga uhkete h;;rberite vahel ringi ja piiluda sisse suurtest, maast laeni, akendest.
Ning nad n;evad sellist pilti: keset suurt t;hja saali helendab monitori ekraan. Selle ees, juhtmeid ja torusid t;ispikitud suurel l;bipaistval kuubil, seisab liikumatu pea.
Tema pilk on suunatud ekraanile.